Kõik poisid ei saa suureks: 2008

Detsembris müüki jõudva raamatu "Kõik poisid ei saa suureks" sissejuhatus.

Jan saabus Villu maja ette, võttis seina ääres teiste inimeste vahel koha sisse ja jäi ootama. Räpakalt laotud punastest tellistest krobeline majasein oli just kui äsja küpsetaja vahelt tulnud kuum vahvel. Päike surus oma teravad kiired otse Jani lagipähe ja tedretähnilistele põskedele ning muutis poisi uimaseks. Ta tõstis käe otsaesisele ja lükkas sinna kleepunud juuksesalgu kõrvale. Meelekohtadest voolasid alla peenikesed nired, mis pluusikaeluses seisma jäid.
Jan oleks hea meelega olnud kuskil mujal, ilma oma tumerohelise pintsaku ja kõri kägistava peenikese, pisikeste ruutudega lipsujupita – ta polnud kunagi varem lipsu kandnud. Kõik Jani ümber kannatasid. Osalt kõrvetava kuumuse, peamiselt aga kokkusaamise põhjuse tõttu.
Kokkutulnute seas askeldas turske, pisut punetava näo, enesekindla käitumise ning hästi selga istuva ülikonnaga mees. Ta astus punaseks nutetud silmadega naise juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Süsimustade, üksikute esimeste hallide juuksekarvadega naise pilk eksles üle mornide nägude ja peatus Janil.
Jan tundis naist hästi. Ta nägi teda igal hommikul, kui kooli läks. Jan pidas teda parimaks emaks, kes ühel lapsel olla sai. Tema nimi oli Maria ja ta oli Jani pinginaabri Villu ema. “Näe, pane tasku,” ütles Maria talle alatihti ja surus kommi pihku. Harva oli see tavaline komm, ikka võõramaine, mida naljalt iga päev ei saanud. Kogu nende korter lõhnas sama magusalt kui maitsesid need kommid.
Maria vaatas Janile otsa, naeratas, ning juhatas tundmatu mehe tema suunas. Võõras otsis rahva seast õiget nägu ning noogutas.
Mees kiirustas majja. Hetke pärast oli ta kandilise tahvliga tagasi ja astus otse poisi suunas.
“Tere, sa oled vist Jan?” küsis ta toonil, mis teadis vastust. Mehel olid head silmad, mida ääristasid väiksed peenikesed kortsud. Need tegid tema ilme pisut kavalaks. Jani pinginaabril Villul kortse polnud, kuid muidu meenutas mehe nägu just Villut.
“Jah,” sosistas Jan. Talle tundus, et on meest varemgi näinud.
“Mina olen Karl. Mõtlesin, et sina sobiksid kõige paremini plaati kandma,” lausus mees ja kergitas käes olevat tahvlit Jani poole. Jan haaras sellest kahe käega kinni, kivitahvel osutus ootamatult raskeks.
Karl juhatas Jani end kolonni sättivate inimeste ette. “Kui muusika hakkab mängima, hakka vaikselt liikuma,” lausus ta poisile poolsosinal.
Jan jäi ootama. Talle meenus, kes see võõras mees oli. See oli Villu onu, kes töötas kaubalaeval. Onu Karl oli suurema osa ajast välismaal ja tagasi tulles tõi alati Villule ja tema vanemale vennale maiustusi. Sealt olidki pärit need Villu ema antud kommid.
Jan seisis ja tema kannatustele oli lisandunud kivist tahvel. Ta langetas pilgu ja luges ühelt poolt siledaks lihvitud hallilt kiviplaadilt graatsiliste tähtedega graveeritud kirja: “Armas Villu Juhanson”, ja selle all “14. märts 1972 – 7. september 1982”.
Jan tõstis pilgu liivaselt asfaldilt ja vaatas enda ees seisvat veokit. Tumepunase kroogitud riidega kirst masina kastis tekitas temas hirmu, kuid veelgi enam segadust. Ta mõistis küll mõne päeva eest juhtunut, kuid ta tundis surma lähedust esimest korda ja see oli midagi kirjeldamatut – hiilivat ja hirmutavat.
Kõik jäi liiga vaikseks. Oli 1982. aasta september. Koolivaheaeg oli nii põnev olnud ja äkki...
Jan võpatas – matuseorkestri puhkpillid alustasid oma jorinat ja auto tema ees võttis paigalt. Jan alustas pinginaabri Villu järel teekonda. Villu istekoht koolis Jani kõrval oli juba mitu päeva tühi olnud.

ESIMENE OSA (väljavõte)

(Pildid: Ott Vallik)

„Aga sa pista uss korraks suhu ja siis vaata, kuidas näkkab!“ näitas Villu oma teadmisi kalapüügist.
„Loll oled või?!“ hüüdis Jan, ise sõbra soovituse üle naerdes, kuid nõuande paikapidavuses ka mõnevõrra kaheldes. „Sa vist käid isaga liiga palju kalal, et sellist juttu ajad. Purjus mehed teevad nii,“ lisas ta targalt, sest teadis, et mehed tulid alati kalalt, viinahaisud küljes.
„Isa teeb alati nii ja kogu aeg saab kala,“ ei jätnud Villu jonni.
„Minu pärast tehku, aga mina ei kavatse seda limast vihmaussi suhu panna. Küll siin näkkab niisama ka,“ lausus Jan. „Miks sa ise ussi suhu ei pane?“
„Miks-miks! Näed ju, et ma püüan saiaga. Ma tahtsin näha, kas sa julged seda teha,“ ütles Villu ja hakkas ise ka naerma.
„Ja nüüd olen siis sinu arust argpüks või?“
„Nojah, natuke ikka.“
„Püüa kala, ära aja lolli juttu,“ lõpetas Jan vaidluse.
Poisid istusid järve kaldal, mille keskel ilutses väike saareke. See polnud tavaline järv. Esiteks oli see kandiline – tavalised järved seda polnud. Ja teiseks – selles järves oli tohutult kalu. Nii palju, et isegi oskamatud kalamehed lahkusid sealt pärast mõnetunnist kaldal kükitamist ämbritäie ahvenate, kokrede ja särgedega. Selle järve ääres kala püüdmine oli lausa igav ettevõtmine, sest õnne ja oskusi polnud üldse tarvis. Vaja oli ainult õngeritva ja ussikesi või saia, mida konksu otsa panna.
Seda teadsid nii Jan kui ka Villu, kes õngitsemiseks alles ettevalmistusi tegid. Vihmaussi suhu panemine – isegi kui see oli vanade kalameeste komme – oli sellest järvest püüdes kas rumal tegu või... No igatahes poleks sellest mingit kasu olnud, sest kala oleks näkanud nii või teisiti.
„Oh sa poiss, mul juba rabab!“ hõiskas Jan ja sikutas ritva ülespoole. Ta tõmbas järsult üle pea, nii et nööri otsas olev kork ja konks maandusid suures kaares poiste selja taha pika heina sisse. Konks oli aga tühi.
„Ära tõmble niimoodi,“ ütles Villu. „Lase kalal rahulikult näksida ja kui kork vee alla vajub, siis tõmba välja.“
„Aga kork ju liikus, järelikult kala oli otsas,“ kaitses enda tegu Jan.
„Muidugi liikus, kala ju hakkas ussi sööma, aga ta polnud veel konksu otsa jäänud,“ ütles Villu.
„Kust sa tead, mis ta seal vee all teeb?“
„Ega teagi, aga isa on rääkinud, et nii käib,“ lausus sõber.
Villu isa oli osav kalamees ja ta võttis poja tihti järve äärde kaasa. Lõuna-Eestis, kus poisid elasid, oli palju väikseid veekogusid. Mõne ääres sai ainult kaldalt püüda, kuid mõnele võis ka paadiga minna, mis oli eriti lahe. Vähemalt Villu jaoks. Nii teadiski Villu, kuidas kalamehed käituvad ning mida teevad, et midagi ka konksu otsa jääks. Ussikese suhu panemine oli siiski üks kalamehenali, mida oskamatutele õngitsejatele tehti.
Villu tegi väikse saiatüki suus märjaks ja veeretas seda näppude vahel, kuni tekkis kuulike. Õrnalt sättis ta selle konksu otsa ja viskas ka enda õnge vette.
„Tead, me peaks sinna saarele onni tegema,“ lausus Jan ja ohkas unistavalt. Sõbrad vaatasid poolesaja meetri kaugusel olevat madalat küngast, mis meenutas veest välja ulatuvat vaalaselga.
See oli tõesti vaala moodi. Mitte niisama vaala, vaid vett välja purskava vaala moodi. Vaaladel on turjal õhuauk, kust nad pinnale tõustes õhku hingavad. Enne sissehingamist puhuvad nad aga välja vett, mis purskkaevujoana õhku tõuseb. Sellel saarel oli selleks kujuteldavaks veejoaks umbes meetri kõrgune üksik kuusepuu. Miks just üks ja kuidas see sinna kasvama sattus, seda poisid ei teadnud.
„Ega sul isal äkki kummipaati ole?“ jätkas Jan.
„Ikka on, aga mulle ta seda ei anna. Ta käib sellega kalal.“
„Kuidas me sinna siis saame?“
Villu ei saanud probleemist aru. „No aga ujume, see pole üldse pikk maa.“
„Kuule, mina sellesse vett ei kavatse minna!“ teatas Jan veendunult. „Kas sa pole siis kuulnud, et see pole ujumiseks kõige puhtam?“
„Paljugi, mida räägitakse, aga isa ütleb alati, et kui kalad elavad, siis on kõik korras, sest kala elab ainult puhtas vees,“ targutas Villu jälle isalt kuuldud teadmistega.
„Nojah, see võib nii olla küll,“ tunnistas Jan, aga pisut pettunult. Ta oli veendunud, et see vesi pole puhas, sest nii oli ta kuulnud. Selle järve kõrval oli veel üks väike veekogu ja seal oli kindlasti vesi väga must. Seda oli nii ninaga tunda kui ka silmaga näha. Seal ei käinud keegi kunagi kalal ja ega seal ilmselt seal kalu olnudki.
Jani arvates polnud ka saarega järv puhas. Ta pani ridva kõrvale ja küünitas vee kohale. Villu vaatas imestunult, kuidas sõber vee kohal seisis ja suud maigutas.
„Mis teed nüüd?“
„Ootva, ma eiv svaa...“ sisistas Jan imelikult. Ta maigutas veel natuke ja sülitas siis suhu kogunenud sülje vett.
„Vaata!“ näitas ta Villule sõrmega veepinnale laotunud sülge.
„Mida? Sinu tatti või?“
„Minu tatti jah. Kui tatt läheb vees laiali ja kaob ära, siis on vesi puhas, aga kui jääb ujuma, siis on must,“ teatas Jan.
„Kust sa seda võtad?“ uuris Villu ja jälgis Jani süljelärakat.
„Nii millegipärast on. Proovi ise mõnikord mõnes sopases lombis, siis näed, et seal tatt laiali ei lähe.“
Villu vaatas endiselt vette. Jan uuris samuti oma vaevaga kogutud sülge, mis ikka veepinnal hulpis.
„Näed, tatt ei lähe laiali, järelikult on vesi must,“ võttis Jan oma katse tulemuse kokku. „Seega ei maksa siin ujuda.“
„Mina ei tea sellest tativärgist midagi, aga kalad ju elavad siin ja ei sure,“ ütles Villu, lootes oma isalt kuuldud tõe peale jäämist.
„No sina võid siis ujuda, aga mina seda ei tee,“ pani Jan vaidlusele punkti.
„Kah mul asi, kui vaja, ujun lõdvalt,“ teatas Villu ja kohendas õngeritva.
Poisid istusid mõnda aega vaikides.
„Hopp!“ hüüdis Villu, tegi väikse nõksatuse ning tõmbas õnge sujuva liigutusega kõrgemale. Tema õngekonksu otsas siples päikese käes sillerdav väike koger.
„Nägid!“ ütles poiss uhkelt. Jan ei vastanud, vaid jälgis oma õngekorki. See liikus pidevalt, kuid vee alla ei vajunud. Ja siis ei liikunud enam üldse.
„Sul on sööt otsast ära söödud,“ lausus Villu.
Jan tõmbas õnge välja. Tõesti, konksu otsas polnud enam midagi. Ta võttis vanast kilukarbist järgmise vihmaussi – usse kaevasid nad sealtsamast järvekaldalt puude varjust – ja sättis selle konksu otsa. See oli vastik tegevus ja ei meeldinud Janile üldse. Ussil võis ju valus olla, arvas ta.
Villu oli selle aja peale juba õnge uuesti vette saanud ning ka teise kala välja tõmmanud. Naeratus tema näol läks järjest laiemaks.
Janile ei andnud saarele onni ehitamise mõte rahu. Ta viskas õnge vette ja jäi mõneks minutiks mõttesse.
„Noh, mis sa passid, tõmba!“ ehmatas ta vaid mõne hetke pärast Villu hõike peale.
Jan märkas, et tema õnge kork oli veepinnalt kadunud. Ta tegi äkilise liigutuse ja tundis, kuidas käte vahel oli midagi raskemat kui ainult õng. Hetke pärast kerkis vee kohale priske ahven, kes ei kavatsenudki oma kodust võitluseta lahkuda. Jõuliselt sipeldes oli temast saanud lendkala, sest Jan ei suutnud õnge kuidagi nii sättida, et kala kaldale saada. Nii see ahvena seal pöörles vee kohal, nagu sõidaks karuselliga.
„Tõsta ridvaots kõrgemale, siis tuleb kala sinu poole,“ õpetas Villu sõpra, kes kohe ka tema sõna kuulas.
Lataki!
„Ptüi! Öäk!“ tegi Jan. Ootamatust kalameheõnnest ähmi täis, ei suutnud ta vasaku käega õngenöörist kinni haarata ning rasvane ahven sööstis täie hooga talle vastu nägu.
„Sa oled ikka ka lahe kalamees!“ parastas Villu naerdes. „Kõigepealt magad näkkamise maha ja siis saad veel kala käest peksa.“
„Mis ma teha sain, kui ta nii hullult siples,“ õigustas Jan oma kohmakust. Ta pühkis näo särgikäisega limast puhtaks.
Kala siples rohu sees, kus ta ei tundnud ennast üldse nagu kala vees.
„Päris äge purakas! Palju suurem kui minu kaks tükki,“ tunnustas Villu.
Jan oli natuke kohmetu.
„Pole viga jah, ju suurematele kaladele meeldivad ussid. Sa peaks ka proovima ussiga püüda,“ pakkus ta Villule.
„Võib kah vahelduseks,“ võttis Villu pakkumise vastu ja tõmbas konksu veest välja.
Nii veetsid poisid järve ääres mitu tundi ja igavust ei lasknud kalad neil tunda.
Villu ja Jani esimene ühine kalalkäik lõppes suurepäraselt. Õhtupoolikul kodu poole astudes loksus nende kotis üle kolmekümne kala, suurem osa neist küll pisikesed. Kuid nagu ütles Villu: „Sellest pole midagi, sest mu ema väikseid tahabki, nendest tulevad kõige paremad kalakotletid.“
Nii saidki kõik kalad Villule, ses Jani ema armastas suuri kalu ning isale meeldisid räimed. Seepärast ei hakanud ta oma kalu koju viima.
Kalapüük meeldis Janile rohkem, kui oli arvanud. Ussidest oli tal küll kahju ja kaladest ka, aga see ununes peagi. Kalalkäimisest hoopis tähtsam oli see, et Jani peas kummitas kaldal saadud mõte: saarele tuleb ehitada onn!

ETTEVALMISTUSED SÕJAKS (väljavõte)

“Silver, sa jää praegu siia ja vaata, et ühtki inimest ega autot ei tuleks,” ütles Jan töökoja nurga juures seistes. “Kui keegi tuleb, vilista, siis me teame.”
Töökojast saekaatrini oli sadakond meetrit. Oli laupäev ja keegi tööl ei olnud. Laupäev oli Kelleris tavaliselt vaikne. Vaid poe ümber luusisid mehed ja jõid õlut. Jõid pudeli tühjaks ja viisid taara tagasi poodi, ühe pudeli raha eest sai peaaegu uue osta. Nii kestis see, kuni pood suleti või mõne mehe naine “pooljuhuslikult” post mööda läks. Siis oli kojuminek. Seega karta polnud suurt midagi, vaid juhuslikud möödujad võisid poiste plaani kihva keerata.
“Ma jooksen seakaatri juurde ja vaatan, kas kõik on rahulik. Siis ma viipan ja Villu tuleb järele. Koos kangutame tuletõrjekastid lahti ja siis lippab Silver kohale. Selge?”
Sõbrad noogutasid.
Jan vaatas korra ringi ja sööstis, kuidas jalad võtsid saekaatrini. Ta kadus nurga taha ja mõne hetke pärast ilmus sealt välja tema noogutav pea. Villu pani ajama. Nüüd olid mõlemad õnnelikult saekaatri seina ääres.
Saekaatri ees oli maantee. Sein, mille ääres poisid end varjasid, oli tee ühest otsast nähtav, ent teiselt poolt tulija poleks poisse näinud. Ka poisid poleks tulijat märganud ja see olnuks halb. Sellepärast oligi Silverit valvesse vaja.
Jan lükkas tuletõrjekasti riivi eest ja tõmbas kaane lahti. Lihtsamast lihtsam, mõtles ta, ning tõstis vahukustuti seina äärde pika heina sisse.
Samal ajal kangutas Villu lahti teist kasti. Ka sellega sai asi ühele poole.
“Kuule, viitsid, vaata igaks juhuks nurga tagant, kas Silver ikka valvab,” palus Jan sõpra.
Villu vaatas ühe silmaga seina äärest ja ütles vaid: “Oh jama!”
“Mis on?” ehmatas Jan.
“Silver vehib seal miskipärast,” vastas Villu. “Ja nüüd teeb mingit imelikku häält.”
“Mis häält? Ta pidi vilistama, kui midagi on!”
Sel hetkel turgatas Janile pähe, et Silver ei osanud ju vilistada. Teda oli juba aastaid selle pärast tögatud. Kui Silver kedagi õue tahtis kutsuda, siis ta ikka proovis vilistada, kuid välja tuli ainult segane sisin, mida keegi ei kuulnud. Siis ta lihtsalt häälitses imelikult, ei olnud see karje ega hüüe, vaid midagi vahepealset. Nii ka nüüd – ainult et nüüd sisises ta selleks, et poisse hoiatada.
“No kuidas see mulle meelde ei tulnud!” läks Jan ärevile. Ta jooksis teise nurga peale ja piilus sealt tee poole. Ja nägi seda, mida kõige vähem näha tahtis - mööda teed vonkles jalgrattur.
“Villu, tule kähku siia. Kui ma ütlen, siis varjume teise nurga taha. Peame just sel hetkel peitu pugema, kui jalgrattur majast mööda sõidab.”
Jan vaatas ratturit ja mõtles juba halvima peale: “Äkki jäämegi vahele?”
Üks asi talle selle ratturi juures aga meeldis. Tee oli küll tikksirge, kuid ratas sõitis nagu uss rohus – vasakule, paremale, vasakule…
“See tüüp on vist küll purjus. Jumal tänatud, äkki ei pane tähele,” ohkas ta. Ilmselt tuli mees poest.
Ratturi lähenedes tundis Jan ära ka sõitja. See oli Kaarel, kes töötas kanalas. Suur tugev mees, kes kunagi ei rääkinud. Ja mitte ainult – ta ka ei kuulnud. Kaarel oli nimelt kurttumm.
Kaarel oli kõva töömees. Tema kämblad olid nagu sõnnikuhargid. Just sõnnikuga oligi Kaarlil palju tegemist, sest kanalates puhastati iga kuu kanade jalgealust. Õigemini küll kogu kanalapõrandat, kuhu kogunes silmi kipitama paneva haisuga sõnnikut.
Kaarlit oli näinud ka Silver, kes endiselt sõpradele märku anda üritas. Kui mööda teed poleks tulnud Kaarel, vaid keegi teine, oleks ta Silveri imelikku häälitsust kindlasti tähele pannud. Kaarel aga sõitis pühas vaikuses, ikka vasemale ja paremale...
“Uh! Vedas!” kostis Jan, kui vintis rattur saekaatrist möödus. “Villu, tõmbame nüüd veel kaks kustutit maha ja laseme jalga. Ma ei taha sellist jama enam uuesti läbi elada.”
Kui neli kustutit rohu sees, viipas Villu Silverile, kes kohale tormas.
“Oled sa ikka hea mees küll!” tänitas Jan sõbra kallal. “Rögised ja sisised ja vehid kätega. Me oleks äärepealt vahele jäänud.”
Silver punastas, ent ei öelnud sõnagi. Vilistamine kuulus kõigi poiste kohustuslike oskuste hulka - mis ta ikka enda kaitseks öelda oleks saanud.
“Ah, mõni asi, minu viga ka, et ma sul vilistada palusin,” lohutas Jan sõpra.
Nüüd tuli vaid märkamatult jalga lasta. Silver krahmas sõna lausumata kaks tulekustutit, Jan ja Villu võtsid teised kaks. “Hea, et Silver kaasa tuli,” mõtles Jan sõbra mehejõu peale.
Töökoja juures tuli bensiinijaama kütusetünnide taha pageda. Sealt edasi läks tee juba parki, kus mööda kaevikuid joostes polnud enam karta midagi.
“Ohhoo!” hüüdis Rain ja pahvis suitsu. “Hakkama saite! Kavatsesin juba päästemeeskonna kohale saata.”
“Ei olnud hullu midagi, ainult purjus Kaarel sõitis mööda,” ütles Jan naerdes. “Sel laulsid ainult enda ööbikud kõrvades.”
“Siis teil küll vedas,” kostis Rain. “Aga mis sa punastad, Silver?”
“Me lihtsalt jooksime nii kõvasti,” vastas Jan Silveri eest ega tahtnud, et teised jälle tema vilistamise pärast norima hakkaksid. Silver heitis Janile sõbraliku pilgu.
“No nii, kustutitega on nüüd korras. Kui keegi ei tea, kuidas neid kasutada, siis ballooni külje pealt saab lugeda,” osutas Rain.
Kambajõmmid alustasid teed kivihunnikusse, kus kustutid kivide vahele ära peideti. Õhtul tõi Silver kodukeldrist plekkvanni, mis metsa äärest kraavist vett pooleldi täis ammutati ja siis kindlusse tariti. Seal valas Rain, üllas naeratus näol, vette kümmekond tindipurki. See tegi kõigile nalja. “Puhtalt nad siit ei lahku!” parastas pealik.
Viimasena oli veel kuuseokstest katus teha. Kui ka see pea kohal, olid ettevalmistused lõpule jõudnud.
“Nii, lähen ise Vaia ja annan pasknääridele sõjateate üle,” teatas Rain uhkelt. „Homme kõik kell üheksa siia ja ei minutitki hiljem!“Paneme kõigi kohad kindluses paika, sätime relvad käe järele, igaüks saab oma käbihunniku ja tindipritsi. Et kõik oleks valmis, kui me Kelleri kindlusest kiiruga tuleme! Selge?”
Poisid noogutasid innukalt. Kõik oli selge, peale sõja tulemuse muidugi, aga selleni oli veel aega – üks öö ja mõned tunnid pealekauba.

FOTOD SÜNDMUSPAIKADEST

Karksi lossivaremed. Raamatus ootasid Kelleri poisid ülal müüri taga Vaia poisse, kes ronisid mööda järsku mäekülge üles ning nende pihta lasti vahukustutitest.